See juhtus siis, kui ma olin 6-aastane ja minu vend oli minust paar aastat vanem. Ühel päeval oli meil väga igav, midagi polnud teha ja kuhugi polnud minna. Meie ema töötas sel ajal tallis. Olime tema juures mitu korda käinud ja meile meeldisid hobused väga. Läksimegi talli juurde, rakendasime ühe rahuliku hobuse vankri ette ja tegime lõbusõitu. Kuna meil polnud kella-ajast aimugi, ei teadnud me, millal peaks hobuse talli tagasi viima. Unustasime aja täielikult. Tundsime rõõmu soojast suvepäevast, päiksest ja kolisevast vankrist. Ema aga läks hobuseid talitama ja muidugi märkas, et üks hobune oli puudu. Ta oli väga ehmatanud. Kui ta nägi meid hobusega tulevat, oli ta väga üllatunud. Siis aga pahandas ta meiega hirmsasti ja ütles, et teinekord tuleb talle ütelda, kui me hobusega sõita tahame. 

 Annely, Heleni ema